Uudised 2015
VÕRU SPORDIKOOL 70: Ants Joonase meenutusi õpilase ja treenerina
Ants Joonas, vilistlane, laskesuusatamise treener 1985-1999 ja Võru linna teenetemärgi omanik:
Suusatamine oli Võrumaal olnud populaarne ammustest aegadest, kuid õige hoo sai see pärast II maailmasõda.
Alustasin spordikoolis õppimist 1947. aastal 12-aastase poisina. Esimeseks treeneriks oli Vello Kaaristo. Spordikooli maja asus Tamula järve ääres Kreutzwaldi pargis. Treeningutel sõitsime üle järve Kubijale ja sealt Kasaritsa nõlvadele. Suusarajad tegime ise, grupis oli sõitjaid alati väga palju. Võistlusrajad olid põhiliselt Kubijal ja Kasaritsas Jaani koolimaja juures. Eriti on meeles 1949. aasta märtsi lõpus toimunud koolinoorte võistlused, sest ilm oli väga külm ja toimus märtsi küüditamine.
Suvel treeniti põhiliselt jooksu ja pallimängudega, samuti tehti palju füüsiliselt rasket tööd.
1954. aastal lõpetasin spordikooli ja kuulusin juba üleliidulisse maanoorte koondisse murdmaasuusatamises. Spordikoolis õppimise ajal tegelesin ka Jaan Kaarna juhendamisel suusahüpetega ja kahevõistlusega. Võrus andsid tooni noored suusatajad Osvald Mõttus, Vello Heinvee, Vambola Jürgens, Valve Luks, Karin Laine ja Liidia Ojamets. Meegomäel oli Jaan Kaarna suutnud peale kasvatada uue hüppemeeskonna.
Laskesuusatamise treenerina asusin tööle 1967. aastal. Olin ise varem tegelenud patrullsuusatamisega ja sel alal ka auhinnalistele kohtadele tulnud. Mäletan, et Harri Neem tõi kusagilt mingisugused vanad püssid, mis sai lastud gaasianalüsaatorite tehases ümber teha. Spetsiaalseid püsse ei olnud meil kusagilt võtta. Alustasin ühe grupiga, ühtlasi olin suusabaaside remondimeister. Võistluste ajal jäid silma mitmed andekad Vastseliina poisid – Aivar Lai, Ülo Tiigi, Ants Keel jt. Kutsusin neid treeningule ja nad hakkasid Vastseliinast Võrru käima. 1972. aastal läksin aga ise Vastseliina, kus asusin tööle kahe grupiga (25-28 õpilast). Grupi tuumik koosnes keskkooli poistest-tüdrukutest. Andekamad olid Aivar Lai, Marian Ruuda, Gregor Ruuda, Margus Kaur, Üllar Tähe, Aivo Udras, Hillar Zahkna. Vastseliina eelis oli see, et lumeolud olid seal head. 1973. aastal jõudsime aleviku ligidale Kirikumäe järve äärde välja ehitada ka treeningubaasi kahe saunaga. Varem oli nii, et pärast treeningut ei olnud võimalik kusagil pesta.
Tulin Vastseliinast ära 1985. aastal. Minu järel hakkasid seal laskesuusatajaid treenima Üllar Tähe ja Uno Ruus.
Võrus kestis minu tööperiood 1985.-1999. aastani. Taas tuli hakata ehitama, sest laskesuusatamiseks oli Andsumäele vaja laskevalli. Mäletan, et sealt varastati enne valli valmimist puud ära.
Mitmed aastad olid lumevaesed talved, nii et käisime treenima Haanjasse. Seal oli üks sovhoosi ajast tühjaks jäänud maja. Ehitasime sinna sauna, köögi ja magamisruumid.
Hakkasin korraldama õpilastele spordilaagreid. Tingimused olid väga rasked - hommikul ja õhtul tegin süüa ise, lõunat käisime suusatades Haanjas söömas. Õpilased said spordikoolist treeninguteks varustuse: suusad, kepid, saapad. Õppemaksu spordikoolis veel ei olnud. Sellest perioodist on kõige rohkem saavutanud Janno Prants, kes on osalenud mitmel olümpial. Väga silmapaistvaid tulemusi on ta saavutanud ka maailmakarikavõistluste etappidel ja teatesõitudes esimese vahetuse mehena on olnud alati esimeste seas.
Eesti laskesuusakoondise peatreenerina on töötanud minu õpilastest Hillar Zahkna ja Janno Prants.
Eesti koondisse on Võru laskesuusatajatest kuulunud peale olümpiatel käinud meeste (Udras, Zahkna, Prants) veel Aivar Lai, Urmas Vijar ja Margus Kaur.
Jälgin praegu pidevalt Eesti laskesuusatamise arengut. On olnud üksikuid häid kohti MK-etappidel, kuid loodetud võistkondlikku läbilööki maailma paremikku ei ole seni toimunud. Praegustest noortest on esile tõusnud Rene Zahkna, kes on erinevatelt juunioride tiitlivõistlustel võitnud kaheksa medalit.
Treeneritöö tasu on õpilaste edu võistlustel. Minul on seda olnud, nii et aitäh, poisid!
Suusatamine oli Võrumaal olnud populaarne ammustest aegadest, kuid õige hoo sai see pärast II maailmasõda.
Alustasin spordikoolis õppimist 1947. aastal 12-aastase poisina. Esimeseks treeneriks oli Vello Kaaristo. Spordikooli maja asus Tamula järve ääres Kreutzwaldi pargis. Treeningutel sõitsime üle järve Kubijale ja sealt Kasaritsa nõlvadele. Suusarajad tegime ise, grupis oli sõitjaid alati väga palju. Võistlusrajad olid põhiliselt Kubijal ja Kasaritsas Jaani koolimaja juures. Eriti on meeles 1949. aasta märtsi lõpus toimunud koolinoorte võistlused, sest ilm oli väga külm ja toimus märtsi küüditamine.
Suvel treeniti põhiliselt jooksu ja pallimängudega, samuti tehti palju füüsiliselt rasket tööd.
1954. aastal lõpetasin spordikooli ja kuulusin juba üleliidulisse maanoorte koondisse murdmaasuusatamises. Spordikoolis õppimise ajal tegelesin ka Jaan Kaarna juhendamisel suusahüpetega ja kahevõistlusega. Võrus andsid tooni noored suusatajad Osvald Mõttus, Vello Heinvee, Vambola Jürgens, Valve Luks, Karin Laine ja Liidia Ojamets. Meegomäel oli Jaan Kaarna suutnud peale kasvatada uue hüppemeeskonna.
Laskesuusatamise treenerina asusin tööle 1967. aastal. Olin ise varem tegelenud patrullsuusatamisega ja sel alal ka auhinnalistele kohtadele tulnud. Mäletan, et Harri Neem tõi kusagilt mingisugused vanad püssid, mis sai lastud gaasianalüsaatorite tehases ümber teha. Spetsiaalseid püsse ei olnud meil kusagilt võtta. Alustasin ühe grupiga, ühtlasi olin suusabaaside remondimeister. Võistluste ajal jäid silma mitmed andekad Vastseliina poisid – Aivar Lai, Ülo Tiigi, Ants Keel jt. Kutsusin neid treeningule ja nad hakkasid Vastseliinast Võrru käima. 1972. aastal läksin aga ise Vastseliina, kus asusin tööle kahe grupiga (25-28 õpilast). Grupi tuumik koosnes keskkooli poistest-tüdrukutest. Andekamad olid Aivar Lai, Marian Ruuda, Gregor Ruuda, Margus Kaur, Üllar Tähe, Aivo Udras, Hillar Zahkna. Vastseliina eelis oli see, et lumeolud olid seal head. 1973. aastal jõudsime aleviku ligidale Kirikumäe järve äärde välja ehitada ka treeningubaasi kahe saunaga. Varem oli nii, et pärast treeningut ei olnud võimalik kusagil pesta.
Tulin Vastseliinast ära 1985. aastal. Minu järel hakkasid seal laskesuusatajaid treenima Üllar Tähe ja Uno Ruus.
Võrus kestis minu tööperiood 1985.-1999. aastani. Taas tuli hakata ehitama, sest laskesuusatamiseks oli Andsumäele vaja laskevalli. Mäletan, et sealt varastati enne valli valmimist puud ära.
Mitmed aastad olid lumevaesed talved, nii et käisime treenima Haanjasse. Seal oli üks sovhoosi ajast tühjaks jäänud maja. Ehitasime sinna sauna, köögi ja magamisruumid.
Hakkasin korraldama õpilastele spordilaagreid. Tingimused olid väga rasked - hommikul ja õhtul tegin süüa ise, lõunat käisime suusatades Haanjas söömas. Õpilased said spordikoolist treeninguteks varustuse: suusad, kepid, saapad. Õppemaksu spordikoolis veel ei olnud. Sellest perioodist on kõige rohkem saavutanud Janno Prants, kes on osalenud mitmel olümpial. Väga silmapaistvaid tulemusi on ta saavutanud ka maailmakarikavõistluste etappidel ja teatesõitudes esimese vahetuse mehena on olnud alati esimeste seas.
Eesti laskesuusakoondise peatreenerina on töötanud minu õpilastest Hillar Zahkna ja Janno Prants.
Eesti koondisse on Võru laskesuusatajatest kuulunud peale olümpiatel käinud meeste (Udras, Zahkna, Prants) veel Aivar Lai, Urmas Vijar ja Margus Kaur.
Jälgin praegu pidevalt Eesti laskesuusatamise arengut. On olnud üksikuid häid kohti MK-etappidel, kuid loodetud võistkondlikku läbilööki maailma paremikku ei ole seni toimunud. Praegustest noortest on esile tõusnud Rene Zahkna, kes on erinevatelt juunioride tiitlivõistlustel võitnud kaheksa medalit.
Treeneritöö tasu on õpilaste edu võistlustel. Minul on seda olnud, nii et aitäh, poisid!