Juuli keskpaigast septembri alguseni toimuvad Lõuna-Eestis täispika mängufilmi „Päevad, mis ajasid segadusse" võtted. Sellega seoses kuulutab filmi tootja Kinosaurus Film peatselt välja konkursi filmi kõrvalosadesse inimeste ja taustanäitlejate, samuti võttekohtade ja 90-ndatest pärit nostalgiliste rekvisiitide leidmiseks. 
Filmimeeskond ootab kõiki filmihuvilisi ühinema „Päevad, mis ajasid segadusse" Facebook-i fännilehegahttps://www.facebook.com/paevad , mis kajastab täies mahus filmiga seonduvaid sündmusi. Näiteks on võimalik jälgida fännilehe kaudu, kuidas film valmib, näha kaadri taha ning leida informatsiooni, kus ja millal filmivõtted toimuvad ja kuidas oleks võimalik filmivõtetel osaleda. Film jõuab kinodesse märtsis 2016.

 

Täpsem info:

Maie Rosmann-Lill
Kinosaurus Film
Produtsent
+372 56 156 535
maie@kinosaurus.ee

 

Filmi kirjeldus
„Päevad, mis ajasid segadusse" on piirideta mängufilm noore inimese eneseotsingust Eesti üheksakümnendatel. Leidmata elust elamisväärset, liigub filmi peategelane Allar oma südasuvisel teekonnal ühelt Eestimaa peolt teisele, põrkudes kokku üha värvikamate tegelaste ja segasemate juhtumitega. Pingelised ja kohati isegi jaburad sündmused panevad Allari oma elu üle tõsiselt järele mõtlema, sisemise rahulolu saavutamiseks peab ta elule mõtte leidma. Algab pöörane eneseotsing Eesti üheksakümnendates.
Osades Hendrik Toompere Jr, Juhan Ulfsak jt. Filmi stsenarist-režissöör on Triin Ruumet, operaator Sten-Johan Lill, kunstnik Matis Mäesalu, monteerija Hendrik Mägar, helirežissöör Matis Rei, režissööri esimene assistent Marta Pulk, turundaja Kaspar Ainelo, tegevprodutsent Karolina Veetamm ja produtsent Maie Rosmann-Lill. Tootja Kinosaurus Film.

Režissöör Triin Ruumeti kommentaar: "Päevad, mis ajasid segadusse" on minu nägemus ühest ideaalsest tervikust, mille moodustavad Eesti suvi, 90dad, ülevus, transs, metafüüsika, Jeesuse elu, renessanss, noored kutid, barokk, vanad pätid ja kuum vemmeldav veri. See on lugu teadvustamisest ning "suureks saamisest". Suureks saamine siin küll ei tähista otseselt füüsiliselt täiskasvanuks saamist, seetõttu on ka Allar mitte enam oma kõige esimeses nooruses. 
Filmi eesmärk ei ole teha nalja inimeste üle, vaid pigem kogu selle elu jaburuses ja naljas leida üles see haavatav ja ilus inimlikkus. Inimlikkus päädib ühel hetkel jumalikkusega ja imega, mille inimene ise enda peal korda saadab - parandab oma haava. 
Mitte ükski tegelane ei ole hea ega halb, vaid kogemas enda konkreetset elusaatust. Ka lavastusliku poole pealt kalduksin pigem mitte hinnanguid andma, vaid karakterite erinevaid tahke läbi nüansside avama - ka polaarsust. Mitte keegi selles filmis ei ole kangelane ega pätt. Nad kõik on tegelased, kes lihtsalt elavad oma elu ning vastavalt sellele ka käituvad. 
Igal pealtnäha "halval" teol on tegelikult olemas tagapõhi, miks keegi kuhugi jõudnud on. Inimlikkus tegelastesse tuleb läbi lavastuslike nüansside ja pildikeele, võimalikult minimaalselt väliste vahenditega külge poogituna. 
Ma näen seda filmi kui visuaalset naudingut, mis kätkeb endas nii meelelahutust kui ka sügavamõttelist filosoofilist poolt. Kõige kvintessents on suur elujaatus ja kummardus elule kui erakordsele nähtusele.

 

Pildil: Hetk tulevasest filmist.