Muinsuskaitseamet koostöös Võru linnavalitsusega korraldab sel ja järgmisel suvel Võru vanalinna muinsuskaitseala inventeerimise. Selle käigus dokumenteeritakse kahes järgus linnasüdame hooned kruntide kaupa, et saada ülevaade säilinud ehituskihistustest.

Võru linn on rajatud 1784. aastal Võru mõisa südamesse ning selle ümbruse soistele põllu- ja karjamaadele äsjamoodustatud Võru kreisi keskusena. Kuna tegu on planeeritud linnaga, moodustab kogu algselt kavandatud ala praeguse vanalinna. Meil ei ole küll romantilisi käänlevaid-looklevaid keskaegseid tänavaid nagu mitmes teises Eesti linnas, kuid on üks Eesti vanimast klassitsistlikust linnaplaneeringust- täisnurkselt ristuvate laiade sirgete tänavate ja korrapäraste kvartalitega linnaruum. Aasta varem linnaõigused saanud samadel planeerimispõhimõtetel rajatud sõjaväelinnakese Paldiskiga võrreldes on Võru linnaplaan märksa arenenum, omades nii keskväljaku kui sellelt järveni viiva allee ning järvega paralleelselt kulgeva peatänava.

Linna rajamisele järgnenud 100 a jooksul kasvas linn vaikselt täis – elanike arvu suurenedes jagati välja kõik krundid ja need ka hoonestati. Planeeringust lähtuvalt püsis linnale omane hoonete ehituslaad puudega ääristatud tänavate ümber. Linnaelanikel olid suured krundid oma peenramaa, viljapuuaia ning mitmete abihoonetega, mis koondusid ümber eluhoone taga oleva väikese siseõue, kus paiknes võimalikult selle keskel joogiveekaev. Koduloomi karjatati praeguseks hoonestatud linnaümbruses paiknevatel väljamõõdetud maatükkidel, nn nöörimaadel, millest tänapäevanigi on säilinud asumi nimi. Tasuta saadava puitmaterjali ja tollaste ehitusmääruste tõttu kerkis linna palju kõrgel soklil kivikatusega puitmaju, kuid ei puudunud ka kivihooned. Ajahambale on vastu pidanud (küll ümberehitatud kujul) linna vanim hoone, juba enne linna püstitatud mõisa härrastemaja, uhkelt kõrguvad selle lähedal kaks linna algaastatest pärit kirikut.

Raske on ette kujutada Tartust tulnud reisimehe mõtteid, kui ta Võru linnakesse saabudes nägi selle hõredalt, kuid korrapäraselt joonitud hooneid pikalt tänavale ulatuvate paraad-treppidega, mille kohal nii mõnelgi jõukamal kõrgus uhke portikus. Kas ta jõudis siia turupäeval, kui praeguse Seminari pargi kohal asunud munakivisillutisega turuplatsile olid kogunenud põllumehed üle terve kreisi ja müügil oli kõike mõeldavat? Kas ta jõudis siia päikselisel suvepäeval või külmal talvehommikul? Igatahes ei sisenenud ta linna praeguse Tallinna maantee kaudu vaid saabus Tartu tänava poolsest küljest.

Palju peab veel uurima, et saada ülevaade, milline see Vana-Võru tegelikult oli. 20. sajandi algusest pärinevatel esimestelt fotodelt, mis Võrust on tehtud ei leia tegelikult linnakese algset ülevaatlikku pilti, kuna selleks ajaks oli linnaplaneering ennast tegelikult juba ammendanud. 18. sajndi lõpul ja 19. sajandil võis see olla hoopis midagi muud. Miljöö ja kohavaim kadus kiiremini kui oli tekkinud. 19. sajandi lõpu majandustõusu harjal tükeldusid linnakese suured krundid mitmeks väiksemaks, tänavaservad tihenesid arvukate uute hoonetega, vanad majad said külge erinevaid juurde- ja pealeehitisi. Vale oleks siinkohal süüdistada mõnda poliitilist faktorit. Tehniline progress oli see, mis koos muu maailmaga muutis ka väikese Võru. Viimane sadakond aastat on olnud ainukordne inimkonna ajaloos. Hirmuäratavalt kiire teaduslik, tehnoloogiline areng ja kaks laastavat sõda on saatnud meid tänapäeva. Suured muudatused vanalinna ilmes toimusid ka enne II maailmasõda. Oma arhitektide-inseneride koolkonna sünni ja rahvusliku eneseteadvuse tõusuga kerkisid Võrrugi mitmed esindushooned, mis, lükates teelt linna algaastatest pärit vanad majad, vaatasid allesjäänutele kõrgelt ülevalt alla. Tuleb tunnistada, et tollased arhitektid ja projekteerijad austasid siiski tsaariaegset linnaplaneeringut, hooned paigutati üldjuhul tänavajoonele ja enamus neist järgis ümbritsevaid mahtusid.

Kõige rohkem ajaloolisest linnasüdamest hävis II maailmasõjas, mis koos sisserändega tekitas linnas suure elamispinna puuduse, samas ka palju vaba pinda uusehitiste tarvis. Sõjajärgne korterikitsikus oli üks faktoritest, mis käivitas Võrus ulatusliku ehitustegevuse ja milles paiknevad mitmegi tänapäeva Võru ehitusettevõtete kauged juured. Nõukogude aja algperioodil kogus terve maa end laastavast sõjast, ehitati ainult hädavajalikku. Võrus taastati kiiresti mitmed kannatada saanud hooned ja koristati varemed, stalinismiperioodil jõuti ehitati ka mõned ühiselamud ja ühiskondlikud hooned. Õige pea alanud funktsionalistlik, praktiline lähenemisviis arhitektuurile ja linnaplaneerimisele ei soosinud endist ilutsevat rohke dekooriga ehituslaadi. Suur kortermaja on selle ilmekas näide – odavalt ehitatud ja palju kitsukesi kortereid. Võru vanad majad ei omanud 20. sajandi keskel mingisugust väärtust. Kui algselt otsustati täis ehitada riigistatud kruntide kvartalisisesed vabad alad, siis õige pea jõudis järg ka tänavaäärsete puithoonete hävitamiseni, avamaks juurdepääsu vabaplaneeringu printsiibil rajatud kõrgetele sektsioonelamutele, valitses põhimõte „vana linna asemele tuleb uus moodne linn".

 

Nõukogude aeg oli Eesti ajaloos paljude muutuste aeg, kas paremaks või halvemaks, seda peab veel aeg näitama. 1973. aastal loodi teiste linnade kõrval ka Võru vanalinna muinsuskaitseala, mis pidanuks kaitsma unikaalset vanalinna ja selle väärtusi hävitava ehitustegevuse eest. Vaatamata sellele ehitati kaitsealale veel 1980. aastatel mitu suurt üheksakorruselist tornmaja. Kuid üldplaanis suudeti siiski peatada suurem traditsioone eirav ehitustegevus. Taasiseseisvunud Eesti algaastatel, kui kadus riiklik elamuehitus, algas erastamine ning hakati massiliselt vanu hooneid renoveerima, taastati muinsuskaitseala oma algsetes piirides. 2006. aastal kahandati seda põhjendusega jätta alalt välja suuremad ja väiksemad nõukogudeaegsed hoonetegrupid, kuna nende korrastamisega kaasnevad nõuded tekitasid hulgaliselt lisaprobleeme nii ametnikele kui elanikele.

Vanalinn on linna märk. See on linna kõige vanem osa. See kätkeb endas tõendeid linna ajaloo- toimunud sündmuste ja eluolu kohta algaastatest peale. See on tõestusmaterjal, mida pole kirjas üheski ajalooõpikus ega entsüklopeedias. See on andmepank mida pole võimalik talletada mitte ühelegi paberkandjale ega kõvakettale. Kui kaob originaal, jääb alles ainult mälestus ja see kaotab ajapikku usutavuse. Näiteks Riia, läbi ajaloo jõuka linnana, on pidevate ümberehituste näol kaotanud enamuse oma algsest ilmest. Linna juured ulatuvad tegelikult palju kaugemale kui vanalinna miljöö seda kirjeldab. Samamoodi on Tartugi muutunud klassitsistlikuks linnaks. Mida aeg edasi, seda enam püütakse leida lahendusi ja võimalusi, kuidas eksponeerida linna veel säilinud algseid gootisugemetega elemente. Kui võrdluseks vaadata Tallinna või näiteks Kuressaaret, kus ajalooline ja tänapäevane linnasüda on suudetud üksteisest eristada, kutsub see nende linnadega tutvuma. Peale hea linnamiljöö ja ajaloolise tõestusmaterjali müüb selline linn ennast tunduvalt paremini kui segunenud linnatuumik. Samuti nagu muuseum, peab ka vanalinn olema moodne ja  innovatiivne kuid samas külastaja- ja kasutajasõbralik ning kõigele lisaks talletama oma ajaloolise autentsuse.

Muinsuskaitseameti ja Võru linnavalitsuse koostööna läbi viidav inventeerimine pole linnas esmane taoline ettevõtmine. Muinsuskaitseala loomise ajal ja selle järgselt uuriti linna mitmel korral ja need tulemused on talletatud Muinsuskaitseameti arhiivi. Käimasoleva töö eesmärk on kontrollida, võrrelda ja täiendada vanemaid andmeid ning fikseerida praegune olukord tuleviku tarbeks. Lisaks on tänapäevaste tehniliste vahenditega võimalik selgemalt ja ülevaatlikumalt välja tuua erinevate ajaperioodide väärtushinnangute plaanid.

Inventeerija käib tänavate kaupa läbi kõik muinsuskaitsealale jäävad krundid ja koostab nende kohta ankeedid. Põhiliselt huvitab teda pilt, mis paistab krundile tänava poolt. Krundisiseselt viseeritakse hoovihoonete arv ja kasutusotstarve, haljastuse liik, teede katendid, piirdeaedade konstruktsioon ja kõrgus ning muud huvipakkuvad rajatised. Suurema tähelepanu all on krundi peahoone, kuid dokumenteeritakse ka hoovil asuvad kultuuri-väärtust omavad ehitised. Hoonetel fikseeritakse kasutusotstarve, korruste arv, kirjeldatakse arhitektuurset ilmet, viimistlusmaterjale ja säilinud ajastutele omaseid dekooridetaile. Mõõdetakse ka kõrgused, mille abil on võimalik võrrelda eri ajal ehitatud hoonete mahtu ja kuju. Lisaks saab neid andmeid kasutada digitaalsel ruumilisel visualiseerimisel, et luua ülevaatlik pilt linnast nii tänapäeval ja erinevatel ajalooperioodidel. Hinnatakse ka hoonete tehnilist seisukorda ja miljööväärtust, kontrollitakse Maa-ameti ja ehitisregistri andmete paikapidavust ning täpsustatakse säilinud arhiiviandmete abil hoonete ehitusajad.

Inventeerijat huvitavad linnaelanike teadmised ja eluolu, kuid kahjuks on tööle seatud oma ajaline piir. Kui teil on ajaloolist faktimaterjali, vanu fotosid või kasvõi mälestuskild oma maja või mõne naabermaja kohta, pöörduge julgelt tema poole. Natuke aega leiab teie jaoks ikka. Tegu on siiski andmete kogumisega ja hooned pole linnaruumis ainuke väärtus.

 

Arhitektuuri- ja planeerimisosakond