Võru vanalinna väärtustest arhitektuuriajaloolase Oliver Orro pilgu läbi

On selge, et ise iga päev Võrus elades tajutakse linnatuumi pisut erinevalt võrreldes sellega, missugusena linn paistab turistile või ka mujalt Eestist siia korraks kellelegi külla sõinud või mõnd konkreetset asja ajama tulnud külalisele.  Mina käsitlen järgnevalt Võru vanalinna nii, nagu näen seda arhitektuuriajaloolase pilguga teiste Eesti väikelinnade ja arhitektuuriajaloo üldiste arengute taustal. Järgnevalt ei hakka ma ümber jutustama ei Võru linna ajalugu ega üksikute  hoonete ehituslugu, vaid püüan kiirelt kaardistada mõningaid Võru kui linna teiste seast esile tõstvaid aga ka kohaliku identiteedi seisukohalt olulisi arhitektuurinähtusi ja tendentse.

Kõigepealt põgusalt linnaehituslikest väärtustest. Keisrinna käsul rajatud Võru on teatavasti üks väheseid Eesti asulaid, kus kesklinnas väga selgelt avaldub teadlikust linnaplaneerimisest tulenev regulaarne plaanistruktuur. Selles ranges nelinurksetest kvartalitest ja sirgetest tänavatest koosnevas võrgustikus on valgustusajastule omast idealismi ja soovi näha maailma harmoonilise ning korrastatuna. Seesugune selgelt kujundatud keskkond pidi vastanduma keskaegsete linnade kõveratele tänavatele ning ebamäärase kujuga kvartalitele ning aitama füüsilise eluruumi korrastamise kaudu luua ka uut, paremat, moraalsemat vaimset ruumi, maailma ning inimest. Nii seob see, suuresti linna algusaegadest pärit plaanivõrgustik, väikese provintsilinna Võru sel ajal aktuaalsete ideoloogiate ja filodoofiliste ideedega, kinnitades meie kuulumist euroopalikku kultuuriruumi. Nii selgelt programmilist kandvat plaanistruktuuri pole vastu panna ühelgi teisel Eesti väikelinnal. Tänavate laskumine järve poole ja vaatesihtide avanemine järvele lisab ajaloolisele linnaruumile veel ühe lisadimensiooni, tekitades valdavalt puidust väikemajadest koosneva vanalinna intiimsuse ja järverannas avaneva ootamatu avaruse vahel huvitava vastaspinge. Ka tuleb Võru kesklinna puhul esile tuua selle suurust, kuna ajalooline osa moodustab küllalt kaaluka tüki ka kaasaegse linna territooriumist ning ajaloolise hoonestuse suhtelist terviklikkust. Hilisemad lisandused nõukogudeagsete ebamastaapsete vaheleehituste näol võivad näida esmapilgul küll häirivad, kuid neid  leidub kõigis Eesti linnades ja Võrul ei ole selles suhtes sugugi veel kõige halvemini läinud. Näiteks Valga linnasüdames on palju häirivamaid linnaehituslikke situatsioone kui Võrus, Tartus on ehitatud hruštšovka otse Jaani kiriku kõrvale, Tallinnas laiutab modernistlik kirjanike maja oma rajamise ajastule omase enesekindlusega peaaegu üle terve endise keskaegse kvartali (tõsi, see hoone ise kuulub küll praeguseks juba ka meie arhitektuuriklassikasse, aga see ei tee teda linnaehituslikult sugugi paremaks), Paides on keset vanalinna tõeliselt kole tööstushoone jne. Jah, ka Võru linnaruumis on kummalisi katkestusi, ent pisikestest puumajadest koosnevad tänavaseinad on Võrus paljudes ruumilõikudes siiski muljetavaldavalt tihedate ning kompaktselt tajutavatena säilinud, andes tõelise ehedusega edasi omaaegse kreisilinna miljööd.

Kui vaadelda nüüd konkreetseid ajaloolisi hoonestuskihistusi, siis peab möönma, et silmapaistvaid "staarobjekte" on Võrus vähe. Katariina kirik on siiski üks uhkemaid meie barokk-kirikute seas, millega mingil määral võivad Liivimaa kubermangus ehk konkureerida Valga Jaani ja Pärnu Elisabeti kirik, Põhja-Eesti linnadel ei ole aga, eriti pärast barokse Narva hävimist sõjas, sellest ajastust kuigi palju samaväärset vastu panna. Võru õigeusukirik meenutab seevastu väga Kuressaare oma, mis näitab, et siin on kasutatud ülevenemaalist tüüp-eeskuju. See ei tee teda aga sugugi vähem väärtuslikuks, vaid vastupidi, toob sisse ühe huvitava aspekti toonasest arhitektuurikultuurist, mida mujal linnades palju ei näe: tüüpprojektide kasutamisest näiteks õigeusu kirikute arhitektuuris räägime tavaliselt ju hoopis hilisema aja, 19. sajandi keskpaiga ja II poole kontekstis, Võru kirik on vanem, klassitsistlik. 20. sajandi ehitistest tuleb esile tõsta Eesti panga Võru osakonna maja (1938, kavandasid Edgar Johan Kuusik ja Anton Soans), mis iseenesest on eestiaegsetele väikelinnadele omane arhitektuurižanr: sarnast tüüpi hooneid näeme Pärnus, Rakveres, Petseris, igaüks pisut isesuguse arhitektuurse ilmega. Mitmed muud avalikud hooned, mille olemasolu ühes tsaariaegses kreisi- ja eestiaegses maakonnalinnas võiks oletada, on erinevatel põhjustel, mida siin ei saa hakata lähemalt vaatlema, jäänud Võrus ehitamata või siis hiljem hävinud.  Ei leia me Võrust ei 19. sajandi lõpu historistsilikku ega 1930. aastate funktsionalistlikku gümnaasiumihoonet, uhket kohtumaja, sanatooriumi või vana seltsimaja. Muidugi olid need institutsioonid (kui ehk sanatoorium välja arvata, sest loodetud sisemaakuurorti Võrust ei saanud) siin olemas, aga hooned on kas õige tagasihoidlikud või pole neid alles. Ajalooline kooliarhitektuur on südalinnas siiski esindatud iidse mõisahoone peale ehitatud seminari näol. Raudteejaam, mis paljudes kohtades toimib omalaadse sümbolobjektina, on Võrus suhteliselt tagasihoidlik ja südalinnast kaugel. Mitmete väikelinnadele omaste ehitisetüüpide puudumist ei pea nägema aga alaväärsuskompleksi põhjusena, vaid võib vaadelda ka just Võru linnaruumi omapärana. Lisaks on Võrus jälle esil seesuguseid arhitektuuriajaloo teemasid, mida teistes väikelinnades nii erilisena ei näegi. Näiteks kogu Euroopas 1920. aastail oluliseks nähtuseks tõusnud sotsiaalehitus ehk kohalike elanike elamistingimuste ja tervishoiuolude parandamiseks omavalitsuse poolt või omavalitsuse ja riigi koostöös püstitatud ehitised, mida Võrus esindab kuulsa arhitekti Anton Soansi 1923 projekteeritud nn linnamaja Karja tänavas, aga ka kümme aastat hilisem vana haiglahoone (arhitekt Elmar Lohk).  Karja 5 maja on praegu selgelt liiga unarusse jäetud, selle, kogu Eesti toonases arhitektuuripildis olulise ehitisega peaks Võru linn rohkem tegelema ja kiiresti astuma samme hoone olukorra parandamiseks.

Võru tõeliseks väärtuseks aga on võluvalt autentsena säilinud igapäevaarhitektuur, ehk erinevad puitelamud ja nende abihooned, mis moodustavad tõeliselt meeleolukaid kooslusi. Kõige vanemasse aega kuuluvaid ehk raskepärase pool- või murdkelpkatusega barokseid nn urbaltisch-maju on siin Rakvere või Viljandiga võrreldes küll alles vähe, kõige kuulsam neist F. R. Kreutzwaldi muuseumi hoone. Enam on aguliklassitsismi ehk klassitsistlike tüüpfassaadide ajastu hooneid ja nende järelmõjus kerkinud pisikesi elamuid 19. sajandi I poolest ja keskpaigast. Palju näeb põnevaid ümberehitusi 19. sajandi II poolest, historitsismiajastust ja ka 20. sajandi algusest, mil mitmetele vanematele majadele on mitmes järgus tükke juurde ehitatud, nii et teadlikule vaatlejale on kõik need erinevad ehitusetapid hoone välimuses mingil kujul nähtavad. Sellised arhitektuurselt ilmelt isetekkelised ja paljudest järkudest koosnevad majad on Võrule väga omased ning  räägivad linnarahva arvu ja jõukuse kasvust, linlikuma elulaadi jõudmisest kaugesse provintsi, aga ka esteetiliste tõekspidamiste ning arhitektuurimoe muutumisest. Kesklinnas on näeb ka uhkeid juugendpuumaju 20. sajandi algusest. Eriti vahvad on paljude Võru majade hooviküljed igasuguste rippuvate trepikäikude ja veidrate väljaehitustega. Lisaks on Võrus säilinud otse hämmastav hulk ajaloolisi abihooneid: aitu, saunu, kuure, pesukööke, talle, teenijatemaju jm. Lisaks siin-seal mõni tänavaruumi elustav vana värav või piire. Just sellised imetabased, pisut kaootilised, ent väga põnevad hooviansamblid, tihti koos orgaaniliselt sellesse kooslusesse sulanduvate sõbralike inimestega on Võru vanalinna üheks peamiseks eripäraks ja väärtuseks Eesti linnade seas.

Võru vanalinn ei ole mõistagi probleemitu. Siin on kõike: on ilusasti korda tehtud maju, aga ka murettekitavas seisukorras kinnistuid. On mujal elavate omanike hoolimatuse  tõttu tühja ja lagunevana seisvaid hooneid, aga ka kohapealseid elanikke, kes ajaloolist keskkonda iseenesest hindavad ja hoiavad, ent kehva materiaalse olukorra tõttu lihtsalt ei suuda oma kodu restaureerivalt korrastada ja on ise selle üle õnnetud. On paraku ka juhtumeid, kus palju raha on olnud sootuks valede isikute käes ehk saamatult "surnuks remonditud" hooneid. Aga nendest küsimustest ehk muinsuskaitsjate muredest ja rõõmudest vanalinnas ehk teine kord. Praegu soovin lugejaile aga häid saabuvaid pühi ja ilusaid talviseid jalutuskäike Võrus: on see linnake ju just lumisena mulle alati tundunud eriti romantiline.

Oliver Orro (sünd. 1982) on arhitektuuriajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud.