Tamula ja Vagula järve tekkimine

Viitinas umbes 20 km Võrust asusid kord kaks kalarikast järve. Inimesed püüdnud hoolega kalu, kuid nimesid järvedele ei suutnud keegi ümbruskonnas anda. Järved saanud selle üle vihaseks, et neile nimesid ei leitut. 

Oli jäälagunemise aeg. Pajuurvad, mis äsja puhkenud, hajutasid laiali oma meeldivad lõhna. Järved arvasid, et nüüd on kõige sobivam aeg lendu tõusta ja lennata niikaua, kuni leiab keegi nendele sobiva nime. Järved tõusnudki üles kohisedes ja mühisedes, ja hakanud lendama otse nüüdse Võru linna poole. 

Jõudnud peaaegu linna kohale, näinud üks mees järvesid lendamas, hüüdnud: "Vagula vakka ja Tammula takka!" Sel samal hetkel langesid järved maha ja hakkasid lainetama. 

Viitinasse, sinna kus järved ennem olid, jäi järele vaid soo. Sealsetel inimestel oli olnud päris kahju lahkunud järvedest, kuid sinna ei olnud parata midagi. 

(Allikas: Eesti Rahvusarhiiv)

 

Kuidas linn endale nime sai

Üks armas linnake kerkis Tamula kaldale ja oli juba peaaegu valmis. Linnapea oli väga murelik, sest linnal polnud nime. Hakanud siis linnapea ümber Tamula järve võruna ringe tegema ning ohanud kõva häälega: "Kurat, mida ma sellele linnale nimeks panen. Kurat, mida ma panen?".

Vanapagan olevat siis pea järvest välja pistnud ja öelnud: "Pane Võru".

Linnapea ei julgenud vanapaganaga vaielda ja nii saigi nimeks Võru.

 

Munamüüja ja mustkunstnik San Martino de Kastrozza*

Oli turupäev. Mustkunstnik Kastrozza läks hommikul turule. Ta nägi munamüüjat ning küsis temalt kas munad on värsked ja kui palju need maksavad. Munamüüja vaatas, et küsijaks on jõukas härra ning küsis tavapärasest hinnast pisut rohkem. Kastrozza soovis veenduda, et kas munad on ikka värsked ja kas nad on ikka oma kõrget hinda väärt. Ta koksas ühe muna katki ja oh imet, muna sees oli kuldmünt. Munamüüja ei uskunud oma silmi. Kastrozza võttis ka teise muna, lõi selle katki ja ka seal oli kuldmünt sees. Siis avaldas mees soovi kogu munakorv ära osta. Loomulikult läks munamüüja juhtunu peale ähmi täis, haaras munakorvi ja jooksis Katariina kiriku nurga taha ning hakkas mune puruks lööma, leidmata sealt sentigi. Selline tegevus pälvis teiste turul olijate tähelepanu ning vahejuhtumist räägiti hiljem kogu linnas ja mis peamine – suur hulk publikut oli õhtuseks mustkunstietenduseks garanteeritud.

 

*San Martino de Kastrozza kodanikunimega Julius Skrastin (1877–1946), kes elas Võrus ja oli omal ajal Euroopas hästi tuntud ja hinnatud segatehnika mustkunstnik. Ta töötas tsaar Nikolai II õukonna mustkunstnikuna, kus ta tituleeriti professoriks. Ta tundis isiklikult nii Rasputinit kui Tolstoid. San Martino de Kastrozza tuntust tõestavad ka tema esinemised nt Hispaania kuningale, Pärsia šahhile, Iraani šahhile. Teadaolevalt on ta üles astunud veel Norras, Soomes, Saksamaal ja Austrias.