ASUTAV KOGU  100
 

RIIGI ÜLESEHITUSE ALGUS

Esimese maailmasõja sündmuste käigus lagunenud impeeriumite varemetele tekkis mitmeid rahvusriike. 1918. aasta 24. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik. Noor riik sattus aga maailmasõja lõpuni saksa okupatsiooni alla.

27. novembril 1918 tuli kokku Maanõukogu, mis kinnitas ametisse Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Maanõukogu ülesandeks sai täita seadusandliku võimu rolli kuni rahva poolt valitava esinduse - Asutava Kogu kokkutulemiseni. Asutava Kogu ülesanneteks seati põhiseaduse koostamine  ja maaseaduse vastuvõtmine. Asutav Kogu pidi kokku tulema 1919. aasta 20. veebruariks,  kuid 28. novembril puhkenud Vabadussõda lükkas Asutava Kogu valimised ja riikluse ülesehitamise mõneks ajaks edasi.

ASUTAVA KOGU VALIMISED

Asutava Kogu valimised toimusid 5.-7. aprillil 1919. aastal olukorras, mil Eesti sõjavägi ja Punaarmee pidasid Lõuna-Eestis veriseid lahinguid. Valimisaktiivsus oli kõrge. Valimistest võttis osa 80% valimisealistest kodanikest. Käis äge valimiskampaania. Erakonnad panustasid radikaalsele maareformile, üldisele hädale ja raskele olukorrale. Maasoovijatele lubati maad ning levitati küsitluslehti, kus asjaosaline annaks oma soovist teada.

Valimistel osales kümme erakonda või poliitilist rühmitust - Maaliit, Eesti Rahvaerakond, Eesti Tööerakond, Eesti Sotsiaaldemokraatiline Tööliste Partei, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride partei, Kristlik Rahvaerakond, Saksa Erakond Eestimaal, Vene Kodanikkude Kogu, Hiiu saare elanikkude partei ja Üle-eestimaaline Meremeeste Liit.

Kõige edukamad olid sotsiaaldemokraadid, kes kogusid 33% häältest. Ligi ⅔ kohtadest läkski pahempoolsetele erakondadele. Oma esinduse said ka Eestis elavate rahvusvähemuste erakonnad. Valimised näitasid, et rahvas hääletas iseseisva demokraatliku Eesti Vabariigi poolt.

Foto 1. Asutava Kogu valimised Vabadussõja rindel 5. aprillil 1919 Setumaal Rozikovo külas.

ASUTAVA KOGU LIIKMED

Asutavas Kogus oli 120 saadikut väga erinevatelt elualadelt. Nende seas oli 25 juristi, 11 ajakirjanikku, 7 agronoomi, 6 põllumeest, 3 õpetajat, 2 kirjanikku ja 2 üliõpilast. Naisi oli seitse. Asutava Kogu vanim liige oli 61-aastane Johannes Meyer Saksa-Balti Erakonnast, noorim 21-aastane sotsiaaldemokraat Hugo Bernhard Kikson. Mitmetest Asutava Kogu liikmetest said hiljem silmapaistvad riigitegelased, näiteks Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Jüri Uluots ja Otto Strandman. Paljud Asutava Kogu liikmed langesid nõukogude võimu repressioonide ohvriks. 

Foto 2. Eesti Asutava Kogu liikmed Estonia teatri rõdul 1919. aastal. 

ASUTAVA KOGU TÖÖ

Asutav Kogu tuli kokku jüripäeval, 23. aprillil „Estonia" kontserdisaalis (hiljem peeti istungeid  Toompea lossi valges saalis). Avaistungi päev oli tähendusrikas, sest jüripäevaga oli varem seondunud uue peremehe asumine renditalusse, kevadiste põllutööde ja uue majandusaasta algus. Jüripäev tähendas ka viimase suurema vabadusvõitluse algust 1343. aastal. 

Rõhutamaks suursündmuse pidulikkust dekoreeriti Estonia ruumid ja Eesti sõjaväelendur tegi hoone kohal mitu tiiru. Enamik Asutava Kogu liikmeid ega pealtvaatajaid polnud varem oma ihusilmaga lennukit näinud.

Foto 3. Asutava Kogu avaistung Estonia kontserdisaalis 23. aprillil 1919.


Asutava Kogu avaistungi avas Maanõukogu esimees Kaarel Parts, kes pärast tervitus- ja õnnitlussõnu asus korraldama Asutava Kogu juhatuse valimist.  Saja poolthäälega valiti  esimeheks sotsiaaldemokraat August Rei, kesõnas oma kõnes: „Meie esimeseks ülesandeks peab olema Eesti riikliku korra kindlaks määramine. Eestist peab saama vabariik, kus õiglus ja demokraatia valitseks, ja kõige suuremaks ülesandeks peab olema terava maaküsimuse lahendamine."

August Reist sai järgnevaks kahekümneks kuuks Eesti tähtsaim ametiisik. Sisuliselt võiks Asutava Kogu esimeest käsitleda Eesti Vabariigi riigipeana, ehkki juriidiliselt oli selleks Asutav Kogu in corpore. 

Lisaks esimehe valimisele moodustati Asutava Kogu avaistungil ka uus valitsus, mida hakkas juhtima tööerakondlane Otto Strandman. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Foto 4. Asutava Kogu esimees August Rei. Foto 5. Ajutise Valitsuse juht Otto Strandman.

Asutav Kogu pidas viis istungjärku ehk 170 istungit, kus võeti vastu 88 seadust ja määrust. Tegevuse alguses andis Asutav Kogu üsna üksmeelselt välja amnestiaseaduse, mis hõlmas suurt osa sõjaseaduse alusel karistatud isikuid. Ka desertöörid vabastati karistusest. Ulatusliku amnestia lubamine näitas riigi sisekorra tugevust ja kindlust.

Järgmine suurem ettevõtmine oli iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmine 19. mail 1919. Deklaratsioon võttis kokku senised riiki loovad aktid ja sellega näidati välisriikidele  üksmeelt iseseisvuse küsimuses. Deklaratsiooni vastuvõtmisel lahkusid saalist baltisakslaste esindajad, venelaste esindaja jäi erapooletuks. Hiljem ühinesid saksa saadikud deklaratsiooniga.

Kõige olulisemad seadused olid maaseadus ja põhiseadus. Veel võttis Asutav Kogu vastu näiteks algkoolide seaduse, seisuste kaotamise seaduse ja perekonnaseisuseaduse, millega lahutati kirik riigist. Oma tegevusaja jooksul jõudsid Asutava Kogu saadikud saata välisriikidesse tervitusi, arutada teaduse ja kultuuriga seotud muresid, esitada järelepärimisi valitsusele, jälgida välispoliitilisi sündmusi ja avaldada nende kohta oma arvamust.

1920. aasta 20. detsembril astus ametisse I Riigikogu ja Asutava Kogu ajalooline töö oli sellega läbi. Asutav Kogu lõpetas oma tegevuse ilma pikkade kiidukõnedeta, jättes tehtud töö väärtuse tulevaste põlvede otsustada. Asutava Kogu tehtu väärib kõrget tunnustust. Ilma suuremate erakondadevaheliste lahkhelideta suudeti lahendada Eesti riigi jaoks üliolulised küsimused.

ASUTAV KOGU VÕTAB VASTU MAASEADUSE       

Unistus oma maast oli eestlasi saatnud aastasadu. Teati, et võõrad võimud võtsid esiisade käest maa väevõimuga. 19. sajandi keskel algas aeglaselt kulgev talude päriseks ostmise protsess. Eestlaste maanäljast andsid kinnitust 1905. aasta revolutsiooni nõuded, 1917. aastal tekkinud erakondadel kujunesid maaküsimuse suhtes kindlad seisukohad.

20. sajandi alguses oli 2/3 Eesti elanikkonnast maata. Väärtuslikum osa põllu- ja metsamaast olid umbes 550 mõisnikupere käes.

Foto 6. Maaseaduse põhiautor ja maareformi elluviija Theodor Pool.

Asutav Kogu hakkas maaküsimust arutama juba 1919. aasta aprillis. Moodustati 20-liikmeline komisjon. Maaseaduse põhiautor oli Theodor Pool, kellest sai ka maareformi läbiviija ning hiljem mitmekordne põllumajandusminister. Maareformi vajalikkust tunnistasid kõik poliitilised rühmitused, kuid erineval meelel oldi reformi teostamise küsimustes. Üldsuse huvi maaseaduse vastu oli suur. Talupoegadele oli see eluküsimus, Eesti riigile oluline poliitiline otsus, millest sõltus riigi püsimajäämine ja toetajaskond. Maaseadus pidi murdma senise eliidi poliitilise ja majandusliku võimu.

 

 

 

Foto 6. Maaseaduse põhiautor ja maareformi elluviija Theodor Pool.

Parempoolsed nõudsid reformi teostamist järk-järgult pikema aja jooksul, äravõetud maade hüvitamist omanikele ning riigistatud maade müümist soovijatele isiklikuks omandiks.

Vasakpoolsed pooldasid kiiret ja radikaalset reformi, kogu maa riigistamist mõisnikele kompensatsiooni maksmata ning riiklikust maafondist maa põlisrendile andmist kõigile soovijatele.

10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu napi häälteenamusega vastu radikaalse maaseaduse, mille alusel võõrandati ligi 2,4 miljonit hektarit mõisnikele kuuluvaid maid, kirikumaid, vaimulike ametimaid ja endisele Vene riigile kuulunud maid. Riigistati ka mõisatele kuuluvad ettevõtted ja põllumajandusinventar. Jagamisele läks umbes 1 miljon hektarit maad. Põllumajanduslik maa anti taotlejatele esialgu põlisrendile ja seda sai pärandada. Seadus määratles ka isikute ringi, kes võisid maad taotleda: esmajoones said maad Vabadussõjas eriliselt silma paistnud võitlejad, aga ka lahingutes vigastatud või langenud võitlejate perekonnad. Need nimekirjad koostati juba rindel väeülemate poolt. Teisi taotlusi vaatasid läbi kohalikud komisjonid.

Maaküsimuse lahendamine vastavuses üldiste ootustega aitas viia Vabadussõja võiduka lõpuni, sest kümnetele tuhandetele võitlejatele muutus Vabadussõda nüüd otseseks sõjaks oma vabaduse ja maa eest.

Maareformi alusel loodi Eestis umbes 56 000 uut asunikutalu, talude keskmiseks suuruseks sai veidi alla 20 hektari (maa, mille harimisega tuldi toime kahe hobusega). Reform viidi ellu kiiresti, mõisamaad tükeldati ja jagati mõne aastaga. Hiljem said mõisnikud väikese hüvitise. Mitmetesse mõisahoonetesse rajati koolid, lastekodud, rahvamajad.

Maareformi tulemusel asendus moonakate palgatööjõul baseeruv suurmaapidamine väikemaapidamisega, kadusid teravad sotsiaalsed ja rahvuslikud vastuolud, tekkis ulatuslik riigitruu väikeomanike kiht. Maareform võimaldas suurendada põllumajandustoodangut. Kujunes tugev eesti küla.


ASUTAV KOGU VÕTAB VASTU PÕHISEADUSE        

Põhiseaduse koostamine oli Asutava Kogu üks põhiülesannetest. Põhiseadusele eelnes Asutava Kogu  kehtestatud Eesti valitsemise ajutine kord 4. juunil 1919.

15-liikmelise põhiseaduse komisjoni töös tuli ette erimeelsusi nii kogu poliitilise süsteemi kui riigipea institutsiooni küsimuses. Eeskujuks toodi nii vanemaid kui äsja loodud põhiseadusi. Arutati Šveitsi süsteemi, mis nägi ette suure võimuga parlamendi ja spetsialistidest koosneva valitsuse, Jüri Uluots pooldas täieliku võimulahususe ideed.  Lõpptulemust iseloomustab aga Julius Seljamaa lause: ,,Meil ei tule Eestis mingisuguseid Ameerika ega Šveitsi riike luua, vaid loodan, et Asutav Kogu loob Eesti pinnale ka Eesti riigi". 

Põhiseaduse projekt pandi 1920. aasta mais rahvaarutelule ning võeti vastu 15. juunil 1920. aastal. Põhiseadus jõustus 21. detsembril 1920.

Väljavõte põhiseadusest.

Peatükk I. Üleüldised määrused.

§ 1. Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes. 

§ 2. Eesti maa-alasse kuuluvad Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja ümbruskonnaga, Tartumaa, Viljandimaa, Pärnumaa, Valga linn, Võrumaa, Petserimaa ja muud piiriäärsed mannermaa kohad, kus Eesti rahvast asumas, Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa ja muud Eesti vetes olevad saared ja leetseljakud. 
Eesti piiride kindlaksmääramine sünnib rahvusvaheliste lepingute läbi.

§ 3. Eesti riigivõimu ei saa keegi teostada muidu, kui põhiseaduse või põhiseaduse alusel antud seaduste põhjal.

§ 4. Eestis maksavad tema enese asutuste poolt antud või tunnustatud seadused. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud määrused maksavad Eestis tema õigusliku korra lahutamatuina osadena.
Keegi ei või end vabandada seaduse mitteteadmisega.

§ 5. Eesti Vabariigi riigikeeleks on Eesti keel.                                         
                                                                                                                 Foto 7. Põhiseaduse esimene lehekülg.

Põhiseaduse järgi oli Eesti demokraatlik parlamentaarne vabariik, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. 

Seadusandlik võim kuulus ühekojalisele 100-liikmelisele Riigikogule, mille valimised toimusid iga kolme aasta tagant. Valimised olid üldised, ühetaolised, otsesed, salajased ja proportsionaalsed.

Täidesaatvat võimu teostas valitsus, mis koosnes ministritest ja valitsusjuhist ehk riigivanemast. Valitsuse nimetas ametisse Riigikogu, Riigikogu võis terve valitsuse või üksiku ministri maha võtta ja asendada. Riigivanem täitis mitmeid riigi esindusfunktsioone.

Riigipea ametikoht puudus. See teema põhjustas komisjonis eelnevalt tuliseid vaidlusi. Asutava Kogu enamik arvas, et selle ameti sisseseadmine kärbiks Riigikogu õigusi ja vähendaks demokraatiat. Riigipea institutsiooni ei loodudki ja riigipea ülesanded jagati ära Riigikogu, valitsuse ja riigivanema vahel.

Rahvale anti laialdased õigused. Kõrgemat võimu sai rahvas teostada rahvahääletuse, rahvaalgatuse ja valimiste kaudu. Valimisõiguse said  20-aastased Eesti kodanikud, rakendati teatud tervisepiiranguid. Eesti naised olid saanud valimisõiguse juba 1917. aastal.

Rahvas sai õiguse teostada vahetut kontrolli parlamendi tegevuse üle ja selle koosseisu erakorraliste valimiste ajal ümber kujundada. Rahvaalgatus võimaldas teha ettepanekuid olemasolevate seaduste muutmiseks või tühistamiseks ning uute seaduste kehtestamiseks. Vähemalt 10 000 hääleõiguslikku kodanikku võisid taotleda mõne seaduseelnõu või muu küsimuse panekut rahvahääletusele, mille otsus pidi olema parlamendi jaoks siduv.

Riik garanteeris võõrandamatu õiguse eraomandile. Kindlustati streigivabadus. Suurematele vähemusrahvuste rühmadele tagati emakeelne haridus ning emakeele kasutamise õigus ametiasutustes.

Põhiseadus võimaldas rakendada kaitseseisukorda - riigi jaoks ohtlikus olukorras väljakuulutatud erakorralist seisukorda, mis lubas piirata põhiseaduslikke õigusi ja kodanikuvabadusi kas üleriigiliselt või teatud piirkondades. Kaitseseisukorda rakendati 1924., 1933. ja 1934. aastal.

Põhiseadus kehtis 1934. aastani. Tegu oli ühe demokraatlikuma põhiseadusega tollases Euroopas, mis andis rahvale väärtusliku poliitilise ja juriidilise kogemuse.


Ülevaate koostamiseks on kasutatud rahvusarhiivi materjale, Tiit Rosenbergi, Sulev Vahtre, Küllo Arjakase ja Lauri Vahtre tekste, Histrodamuse veebilehte ning teoseid sarjast Eesti riigi 100 aastat.

Fotod pärinevad rahvusarhiivist ja internetist.

 

Teksti panid kokku Võru Kreutzwaldi Kooli ajalooõpetajad Reelika Reiljan, Katre Rünk ja Helle Ruusmaa.