Ajalugu

Vanim arheoloogiline leid praeguse Võru linna territooriumilt on juhuleiuna leitud naise kolju, mis kuulub keskmisesse kiviaega (u. IV a.t. e. Kr.), seega umbes 6000 aastat vana. Vanim kolju, mis Eestimaalt seni leitud. Võrumaa Muuseumi püsinäitusel on eksponeeritud selle kolju järgi Leedu Teaduste Akadeemias tehtud büst. Võrumaa asustuse hälliks on Võhandu jõe kaldail olnud asulakohad - Kääpa, kus elati 5000 aastat tagasi, Villa, elati 4500 tagasi ja noorimana Tamula asulakoht, mis oli kasutusel III a.t.viimasest veerandist kuni II a.t. I veerandini e. Kr. Siin elati umbes 4250 aastat tagasi 500 aasta jooksul. 1943.a. saadi Tamula asulakohast Eesti vanim peiteleid, mis sisaldas huvitavaid merevaigust ripatseid ja luust esemeid. Linnasüdamest teele asudes kulub pool tundi, et jõuda läbi pargi ja üle kauni rippsilla Tamula muinasasula juurde.

1322. aastast pärinevad esimesed teated Kirumpää linnuse kohta, mis rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks. Kivilinnuse ümber tekkis ulatuslik kaupmeeste-käsitööliste asula, omataoliste hulgas pindalalt üks suuremaid. Tänane Võru linn asub selle kuulsa kantsi varemetest vaevalt kilomeeter lõunas. Kirumpää hävis lõplikult 1656.a. ühe järjekordse Vene-Rootsi sõja ajal. Võru linna asutamiseni jäi siis veel 128 pikka aastat. Kirumpää on olnud sõdade tallermaa, linnus ja selle juurde kuulunud maad kuulusid küll Saksale, Venele, Poolale. Poola võimu päevilt, nimelt aastast 1590 pärinevad ka esimesed teated linnuse naabervalduse, Võru mõisa kohta (Veremoiza). Peale Põhjasõda, kui algas nn. vene aeg, kinkis tookordne tsarinna Jelizaveta Petrovna osa linnusevaldusest krahv Bestuev-Rjuminile. Kirumpää maid müüdi ja osteti, Müllerite perekonnale kuulumise ajal sai ühe Mülleri tütre omanduseks ka Võru mõis. Müller müüs mõisa von Mengdenile, kellelt omakorda osteti Võru mõis uue, vastrajatud maakonna keskuseks.

Siit algab Võru linna oma lugu, sest ei Tamula muinasasulat ega Kirumpää kantsi ei saa arvata otseselt Võru eellasteks. 1783.a. moodustati tsarinna Katariina II korraldusel Tartu maakonna lõuna- ja kaguosast uus maakond, keskuse asukohaks pidi saama Vana-Koiola riigimõis (Kirrumpäh-Koiküll). Mõne aja pärast andis Katariina II Riia kindralkuberner Georg von Brownele loa osta linna rajamiseks Võru eramõis. Mõisa peahoone on ümberehitatud kujul säilinud tänaseni. Võru linna sünnipäevaks loetakse 21. 08. 1784.a., mil ilmus kindralkuberneri dekreet teatega, et rajatava linna asukohaks saab Võru mõis ja linn hakkab kandma Võru nime.

Võru on käsu korras rajatud linn! 1785.a. kinnitati linna plaani, mis nägi ette korrapärase, täisnurkselt ristuvate tänavate võrgu. Ajalooline tänavavõrk on säilinud, vanemas hoonestuses domineerivad ühekordsed puumajad. Võru kordumatuks väärtuseks ja omapäraks ongi ainulaadne tänavavõrk ja ehituslooliselt huvitav puitarhitektuur. Linna algaastaid meenutavad veel luteri (1793) ja õigeusu (1804) kirik, mõlemad pühendatud Katariinale.

Võru on juba 215 aastat olnud kohaliku halduse, kultuuri- ja spordielu, hariduse, teeninduse ja ettevõtluse keskuseks. Linna algaastail juhtisid elu siin sakslastest linnakodanikud, eestlaste kätte hakkas võim minema alates aastast 1902, mil linnavolikokku valiti esimesed eestlased Adam Tiganik ja Johan Lauri.

Kuulsaim võrulane läbi aegade on olnud Fr.R.Kreutzwald (1803-1882), kes elas ja töötas siin linnaarstina aastail 1833-1877. Võrus pani ta kirja ka eesti rahvuseepose "Kalevipoeg". Kreutzwaldile kuulunud valdustes asub täna heatasemeline memoriaal-muuseum. Ajaloolises linnapargis Tamula kaldal seisab Lauluisale pühendatud imposantne mälestussammas (autor A.Adamson).

Võru on olnud kuulus koolilinn. 1830-40ndatel aastatel olid tuntud H.Krümmeri erakool-pansionaat ja Genge kõrgem tütarlastekool. XIX sajandi teisel poole töötas siin 7 kooli 31 õpetaja ja 317 õpilasega. 1884.a. elas Võrus 2697 linnakodanikku.

1917.a. alustas tööd Naiskäsitöökool, 1925.a. Võru Tööstuskool. Aastail 1921-1930 tegutses siin Võru Õpetajate Seminar, kus pedagoogiks oli Johannes Käis.

1867.a. asutati Võru Vabatahtlik Tuletõrje Selts, 1881.a. Laulu- ja Mängu Selts "Kannel". 1927. - 1948. aastani töötas Võrus kutseline teater. Võrulane on ikka pidanud lugu ühistegevusest, harrastanud laulu, tantsu, pillimängu. 1926.a. oli Võrus 9 raamatukogu, ilmus 2 ajalehte, mitmesuguseid seltse ja ühinguid oli 36.

XIX sajandil ja XX sajandi esikümnendeil arenes majanduselu Võrus nagu väikelinnades ikka, kus võimalusi on ahtamalt, aga ka vajadused on väiksemad. 1889.a. sai Võru raudteeühenduse Riia ja Pihkvaga, 1899.a. peeti esimene telefonikõne Tartuga, 1915.a. sai Võru elektrivalguse. 1926.a. oli Võrus 31 tööstusettevõtet, 79 käsitöökoda, 5 panka, 4 võõrastemaja ja restorani, 3 sauna, 148 kaubandusettevõtet. 1940.a. elas Võrus 6600 inimest. Nõukogude perioodil hakati Võru linna rajama suurettevõtteid - mööblivabrik, gaasianalüsaatorite tehas, piimatoodete kombinaat, ehitusettevõtted, jalatsivabrik jt. Võru linna elanikkond suurenes 18 000 inimeseni. Ehitati mitu uut paneelelamurajooni (Võrusool Luha tänava ja Nöörimaal Vilja tänava piirkonnas) Liitval ja Kubjal kujunesid välja individuaalmajade rajoonid. Suurenes linna territoorium.

Nõukogude plaanimajandusliku korra kokkuvarisemine tõi kaasa tõsised majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid. Samas andis turumajanduslikel suhetel põhinev uus majanduskorraldus vabas Eestis ka väikesele Võrule uued, kaasaegsed võimalused edeneda ja areneda igas eluvaldkonnas. Turumajanduslike tingimuste järgi ümber orienteeruvate vanade ettevõtete kõrvale on tekkinud rida uusi, hästitegutsevaid firmasid ja teenindusasutusi, kauplusi ja toitlustusettevõtteid.