Kultuur

Võrokesest arvatakse, et ta on suutnud alles hoida vana, eestiliku talupojakultuuri. Ju see siis meie olemises ja tegemises välja paistab. Kas arvame nii ka ise? Peaks selle üle uhkust tundma või häbenema.... Kas julgeme astuda püstipäi, kahvatutriibulised püksid jalas ja Teppo lõõts kaenlas? Isegi kui häbeneme, tulevad võõrad, imetlevad meid, kiidavad taevani, teevad pilti mõne laguneva puumaja taustal. Ja manitsevad seda kõike hoidma, kaitsma ja väärtustama.

Samas on XIX sajandi Võrus kuulsa linnaarsti ja kirjamehe Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sule all sündinud suur osa meie Eesti rahvuslikust kultuurist euroopalikus mõttes. Kreutzwald arendas rahvusteadusi, eesti keelt, andis meile omakeelse väärtkirjanduse, harjutas meid mõttega, et oleme eurooplased. "Kalevipoeg" viis meid kultuurrahvaste sekka.

Nii kannab huumorimeelne ja lahe võrulane endas kõrvuti talupoeglikku väärikat asjalikkust ja euroopalikku uhkust ning pisukest eneseteadvat üleolekutki.

Talupoeglik pool meist laulab ja tantsib, mängib pilli, peab lugu rahvalikust, sunnib veel tänagi olema ise looja ja andja. Rahvakunstiüritustele jagub nii osalejaid kui vaatajaid. 1995. a kasvas omakultuurifestivalist Võru Kevad välja rahvusvaheline folkloorifestival, mis kogub korraldajate rõõmuks üha enam populaarsust ja on saanud Võru linna visiitkaardiks.

Euroopalik pool sunnib olema kursis maailmas toimuvaga, korraldama mitmesuguseid kontserte, ka tõsisest klassikalisest muusikast; akordioni ja puhkpillipäevi.

Võrus käib ka vilgas teatrielu – Võru Linnateater, Võru Draamastuudio, MTÜ Papa Kreutzwaldi Õueteater, koolide näiteringide ja teiste Eesti teatrite etendused; kunstielu – näitused Võru Linnagaleriis, Võru Kunstnike Ühenduse ettevõtmised, kunsti õpetamine; noorte ja vanade vahva seltsiline tegevus; spordielu – klubid ja arvukad spordiüritused.

Ikka segamini, kõrvuti, vastakuti, rinnati talupoeglik ja euroopalik.
Las Võrus nii ollagi!